Järgmisel päeval läksin mäele tagasi. Kaks kuju seisid vastakuti, üks kõrgemal, teine madalamal, ja see madalamal asuv oligi äsja avatud, aga kõrgemal seisev... Noogutasin talle. Mäel valitses täielik tühjus, ei jälgegi sellest, et seal olid kunagi tungelnud sajad inimesed. Väga realistlikult oli kohal just seesama õõnes, tühi suvine tunne, mis Tartus mind alatasa kummitab. Nagu oleksid mingite möödunud sündmuste jäljed veel õhus. Kui linn on vabanenud tudengitest ja suvitajatest; kui tänavad on tühjad ja tolmused, mitte enam suitsused nagu talvel, vaid õhk on puhas ja värske, isegi kuidagi steriilne, siis oleksid õhus justkui kõigi möödunud sündmuste jäljed, meenutused, heiastused, materialiseerudes vahetevahel tühjades paikades, mida linnas on palju – empty places, nagu ütleks kirjanik või selle linna arhitekt kusagil kõiksuses, selle linna väljamõtleja kusagil maailmaruumis.
Asukoht teoses
lk 11
