Teine koht, millega mind seob eriline tõmme ja kuhu veavad mind tagasi mälestused, asub Tartus Narva maantee, Roosi ja Kivi tänava kolmnurgas. Piirkond lõpeb majaga number 33, kus mõnda aega elasin. Maja nr. 52 juures aeglustan alati sammu. Mingisugustel asjaoludel käisin sealses majavalitsuses. Kuhugi tuli ju maksta seda päris tühist üüri.
Pika tänava ja Raatuse ristis on lagendik otsekui monument iseendale. Siia ei tohiks keegi midagi ehitada.
Ühel päeval käisin jõe ääres. Mervis oli kuhugi sõitnud, nii et tegelikult ei olnud mul sellesse linnaossa asja. Päevitusriideid polnud ma taibanud kaasa võtta. Jälgisin suvitajaid, kes lesisid tundide kaupa ohtliku päikese käes. Mingis imelikus meeleseisundis tõusin varsti liivalt, kloppisin püksipõlved puhtaks ja lahkusin. Oli 1. juuli väga soe pärastlõuna. Kogu linn avardus soojuses nagu lill päikese poole. Kõndisin mööda Fortuuna tänavat üles, pöördudes uute majade juures paremale, jalutasin ikka oma meeleolu järgides üle vöötraja ja teadsin järsku, et see ei juhtu enam.
Pika tänava ja Raatuse ristis on lagendik otsekui monument iseendale. Siia ei tohiks keegi midagi ehitada.
Ühel päeval käisin jõe ääres. Mervis oli kuhugi sõitnud, nii et tegelikult ei olnud mul sellesse linnaossa asja. Päevitusriideid polnud ma taibanud kaasa võtta. Jälgisin suvitajaid, kes lesisid tundide kaupa ohtliku päikese käes. Mingis imelikus meeleseisundis tõusin varsti liivalt, kloppisin püksipõlved puhtaks ja lahkusin. Oli 1. juuli väga soe pärastlõuna. Kogu linn avardus soojuses nagu lill päikese poole. Kõndisin mööda Fortuuna tänavat üles, pöördudes uute majade juures paremale, jalutasin ikka oma meeleolu järgides üle vöötraja ja teadsin järsku, et see ei juhtu enam.
Asukoht teoses
lk 229
