Buss number neli. Tundsin „Thalia“ kitsas...

Tundsin „Thalia“ kitsas toakeses ühtsustunnet nagu kunagi ülikooli spordihallis, kus tolm sadas meie higist läbiimbunud riietele, kellegi kotist paistsid tumedad õllepudelid. Tamur mu kõrval muudkui seletas midagi, mida polnud kõrvulukustava muusika tõttu üldse kuulda, ning tema nägu oli sealses valguses peaaegu hall.

Filmi vaatamine oli vanaaegne rituaal või selle taastamine. See meenutas, kuidas omal ajal ühika all sööklas õhtuti filme vaadati ja füüsikud esimest kooperatiivi tegid. Nüüd olid selle põhitegijad Magnus ja Roland silmapiirilt kadunud ja kooperatiiv niisamuti.