Buss number neli. Hommikul läksin rongijaama...

Hommikul läksin rongijaama. Linn oli kaetud kirmetisega, õhukese läbipaistva kilega, ja selle abil minust eraldatud. Nii vara ei liikunud kedagi. Linn oli otsekui mahajäetud. Rongijaamast ei sõitnud kunagi läbi ühtegi rongi. Aknaklaasi vahel oli sõiduplaan, mis jättis mulje, et keegi pole seda kunagi kasutanud, sinna pilku heitnud sooviga selle abil kuhugi jõuda. Nagu ei tähendaks kõik kirjasolev midagi. See oli nagu sõiduplaan üle-eelmisest sajandist.

Seisin perroonil ja külmetasin, käed jakikäistesse torgatud. Sügis oli täies jõus, aga samas ei olnud ka.