Quattuor aetates. Minagi armastasin seda...

Minagi armastasin seda linna, eriti uduste ilmadega, kui jõgi näis sulavat maa ja taevaga ühte, täites kogu ümbruse oma niiskuse ja mõrkjate lõhnadega. Uduses linnas ekslevad võõrad ei teadnud vee ja maa piiri ning juhtus, et nad peatusid kohkunult alles kaldaäärsete tõkketorude lõikava jaheduse ees, keha läbistamas hirmu jäine külmavõbin.

Neil päevadel jalutasin meelsasti jõeäärsetel sillutamata tänavatel, kartmata veelompe, pori ja väikesi lahtisi kive. Vahel kujutlesin, kuidas keegi tuleb, mind selili paiskab ning mu miskipärast paljas selg vajub sügavamale külma porri, tunnen seljal pori pehmust, meeldiv rõske jahedus kandub üle kogu keha ja raputab seda mõnusate värinatega.

Vahel kerkis udust mu ette nägusid, tuttavaid ja võõraid. Ei olnud tarvis kedagi märgata ega ära tunda, olin vabastatud tüütust konventsionaalsusest ja seda tänu linnale, jõele, mis linna hooletult kaheks lõikas. Udu tõttu ei paistnud räpased tagahoovid ega räpakalt kohendatud fassaadid, kirikute ängistavad varemed ega kuuliaugud äärelinna majade seintel. Hakkide hõredad luksatused andsid märku vanalinna lähedusest, tihenev niiskus sellest, et olid jõudnud jõe kaldale; kõle pahatahtlik vaikus ja prügitünnidest hoovav raipehais kuulusid linnaserva juurde.
Teosest
lk 150