Quattuor aetates. Aga ma armastasin...

Aga ma armastasin seda linna ka siis, kui kõik siin oli kuumusest hullunud, kui päike lõõskas jõulise vihaga ja keegi ei halastanud, ei tuul, ei varjud – neid lihtsalt polnud –, ei jõgi, mille olemasolu nagu enam ei märgatudki. Inimesed olid äkki kuhugi kadunud, aknad kinni, kardinad ette tõmmatud, kohvikute ja baaride ustel sildid avarii- või lõunatunniteatega. Ei ühtki paati jõel, ei turunaisi, ei hulkuvaid koeri ega pätte, ei ühtki hakki, ei ainsatki sõidukit uulitsatel.

Linna viletsus oli päikesevalgusele armutult nähtav: lagunenud krohv, pragunenud värv, muhud, kühmud ja augud tänavakattes, katuseräästailt tilkuv tõrv, kesklinna asfaltkõnniteede sajad jalajäljed, suured ja väikesed, meeste- ja naistekingade omad, ka paljaste jalgade jäljed, aga mitte kuskil kedagi, kes oleks võinud neid jälgi jätta.
Teosest
lk 151