Minu laulud ei ole arvatud maarahvale väärilisteks. Ma ei tea veel päris täpselt, mida Masing nende kohta Rosenplänterile ütles, aga head otsust ta anda ei võinud, kust muidu see põiklev ja segane kiri nii otsekoheselt mehelt nagu „Beiträge” väljaandja seda on…
Jaak istub Emajõe kaldal kevadisest päikesest soojenenud liival. Muidugi, luuletuste tagasilükkamine teda veel ei murra, aga nende ilmumine oleks talle siiski jõudu ja usku andnud, mida talle nii väga tarvis läheks. Nüüd on ta juba mitu kuud siin Tartus, talvest on kevad saanud. On aga ta ise palju targem, kui talvel siia tulles? Alguses luges ta palju, käis usinasti Hezelit kuulamas, aga ei saanud ta suurt targemaks midagi. Nüüd on ta juba tükk aega ka Vierhoffi kallist elutarkust tudeerinud. Kalliks on see tõesti läinud. Ta on Andersile üüri võlgu, uut kuube oleks hädasti vaja, ka ei jõua ta ise oma pesu pesta ja korras hoida, aga pesunaise jaoks ei ole tal raha. Kuidas tahaks koju! Isa juurde. Aga kojusõiduks pole Jaagul raha. Kui praegu poleks kevad, kas suudaks ta siis enam üldse siin vastu pidada? Aga kevad on ometi nii ilus, eriti õhtud. Eile läksid nad poistega pärast Kneipes istumist jalutama. Pea oli suitsust raske, aga süda joodud veinist kerge ja varsti tegi värske kevadine õhk ka pea klaariks. Aedades põletati talvist prahti, suitsulõhn segunes värske mulla lõhnaga ja üle kõige heljus kevade hõngu. Nad kõndisid jõe äärde. Vaikses vees peegeldusid puud ja hele õhtutaevas. Keegi pani ette sõudma minna.
Asukoht teoses
