Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel. 1954. aasta kevadel...

„1954. aasta kevadel võis Tartu külje all näha suurt rästikute rändamist. Rästikud tulid Tähtvere metsast ja rabast ning siirdusid üle põldude, läbi õuede, üle Põltsamaa maantee Emajõe luhale. Võimalik, et nad ujusid üle jõe. Rästikud roomasid aeglaselt ja kogu aeg ida suunas. Maantee ületamisel jäid paljud auto alla. Teekäijad lükkasid laibad kraavi, aga poole tunni pärast oli teel juba mitu uut madu. Vahel soojendasid nad end asfaldil kevadpäikese käes. Näiteks Valgeveski õuel ja aias tapeti neid paari kuu jooksul mitukümmend. Rästikud olid silmatorkavalt uimased ja loiud. Harva oli neid näha kerratõmbunult, tavaliselt lamasid nad väljasirutunult. Sageli mängisid lapsed tundide viisi otse madude juures, sest neid leidus majaseinte ääres, trepi ees, aias peenarde vahel, hekipõõsastes, kõval tasasel õuepinnal ja mujalgi. Jõkke suubuva suure kraavi pervel oli kord ligi kakskümmend rästikut ühes kuhjas. Ühelgi juhul ei püüdnud nad aga inimesi hammustada. Sellele vaatamata tapsid elanikud neid palju. Niisugune rästikute rändamine kestis maikuust kuni hilissügiseni, neid leiti isegi Tartu linnaäärsete majade aedades. Kogu aeg olid maod uimased, tuimad. Ei varem ega hiljem ole neis paigus rästikuid nähtud.“