Kõndisime linna tagasi. Mööduvatel inimestel oli pingevaba kõnnak. Tundus, et oleksime võinud ükskõik kellega juttu teha. Lapsed uudistasid vanemate käest kinni hoides maailma. Jalgratturid nautisid pehmet tuult. Läksime üle silla ja istusime Emajõe äärde murule.
Meist möödus praam. See liikus aeglaselt põrisedes kesklinna poole. /---/
Vanalinn oli endiselt inimesi täis. Ettekandjad saalisid kandikutega välikohvikute laudade vahet. Räägiti juttu ja söödi õhtuseid eineid. Poolikud vaasikujulised õlleklaasid higistasid ja vahutasid. Täiesti küürus kerjusnaine seisis raamatuantikvariaadi ees ja raputas nõia kombel lalisedes papptopsi. Andsin kõik oma mündid talle.
Kõndisime üle Raekoja platsi jõe äärde ja läksime sealt edasi sillani. Jäime silla all seisma. Seinale oli tekkinud teravmeelne grafiti, millest Piia tingimata pilti tahtis teha.
See on Edward von Lõnguse oma, ütles ta.
Asukoht teoses
lk 218–220
