Virelnud ebasobivates eraruumides, saab kool viimaks 1915. a. oma enda koolimaja Viljandi tänavasse. See on gigantne, uhke ehitis, jääv monument eesti seltskonna ohverdustest emakeelse hariduse hääks, ülemlaul eesti inimese paleuslikkusele, neile tuhandeile tundmatuile kõigist rahvakihtidest, kes andsid oma veeringud. /---/
1916. a. on koolis üle neljasaja õpilase, kes eesti keeles ning meeles haridust saavad.
/---/
Perenaise kutsehariduse huvides tahab ta avada majapidamisklassi, kus õpetataks toiduvalmistamist, käsitööd, aiandust, tervishoidu, õmblemist j.m. „Toiduolude korraldamise, toitmise uuenduse alal avaneb... lai tööpõld, täis tõsist sügavust, kõrget idealismi,“ veenab ta.
/---/
Mainimisväärne on, et Põld rõhutab alati tervishoiulise külje silmaspidamist. Koolis seab ta sisse õpilaste tervislehed. Omal söögil olevate laste „kuivast leivakotist“ tõusva kahju leevenduseks asutatakse ühisköök, mis aga vähe kasutamist leiab. Enam arusaamist leiab ortopeediline võimlemine, millega võideldakse koolipingis istumisest tekkiva selgrookõverduse (skolioosi) vastu. Püütakse arendada uisutamist ja lõppklassis katsetatakse aerutamisega.
Asukoht teoses
