Vana telemasti varjus. Seal loožis meenus...

Seal loožis meenus, kuidas me pärast sõda pinginaabri Alo Ritsingu, Kaido Maidla ja teiste laulupoistega saime äravalitute hulka – meid võeti „Vanemuise“ ooperikoori Bizet' “Carmeni“ teise vaatuse uulitsapoiste laulukest esitama. Marssisime puupüssid seljas. Meie kool – 14. mittetäielik keskkool ehk lihtsalt Aia tänava kool oli otse vana „Vanemuise“ vastas. Olime kõik musikaalsed poisid, käisime Inglisilla juures muusikakoolis.
/---/
Olime uhkusest lõhki minemas, kui saime tõendid, et kuulume „Vanemuise“ ooperikoori ja meil on õigus näitlejate uksest lava taha siseneda. Saime oma garderoobiks pisikese toapugeriku, tolmuse ja poolpimeda, aga olime rahul ja uhked. Tulime samast uksest, kust käisid Lükki, Tamul, Kruuda, Väljaots, Kaidu, Ird, Urbel ja teised suured tähed. Meile enne etendust grimmi ei tehtud, olime kogu sõjajärgsest vaesusest hoolimata terved ja punapõsksed.

Jäätist tollal veel ei müüdud, aga Tähtvere pargis oli roheline kiosk, kus õnnelikel päevadel sai A. Lecoqi õlletehase jääkidest tehtud imalat siirupit. See aga kippus ruttu otsa saama. Meil oli oma poistega tehtud kindel graafik. Hommikul kella kaheksa paiku leekis meie volitatud esindaja Tähtvere parki ja kui ta kella üheksaks tagasi ei tulnud, panime oma nõudega järele. Vahel asi õnnestus, vahel jäime ilma.
Teosest