Istusin need kolm ja pool tundi bussijaamas, vaadates inimesi ja püüdes ära arvata, kuhu keegi sõidab või mida siit bussijaamast otsib. Mulle pakkus palju nalja see, kuidas üks habemega vanamees suure kohvri lahti tegi ja sealt pätsi saia välja võttis. Samal hetkel lendasid kohale ka varem katusetalade all tiirelnud tuvid. Arvasin, et vanamees ajab tuvid minema. Tema aga, otse vastupidi, rõõmustas nende üle väga ja hakkas neile saia ette pudistama. Nii kestis see umbes viis minutit. Siis koputas vanamees kohvrile ja tuvid lendasid minema. Pärast seda pani vanamees kohvri kinni ja sammus ka ise täie südamerahuga minema. Mulle tundus, et ta oli siin igapäevane külastaja, muidu ei oleks tuvid kohe tema juurde lennanud.
Asukoht teoses
lk 26
