101 Eesti pühakoda. Tartul on pikk...

Tartul on pikk ja värvikas ajalugu. Linna hiilgeajaks on olnud keskaeg, kuid seda me tänases linnapildis ei taju. Sõjad ja palangud on teinud oma töö. Eriti hävitav oli 1775. aasta hiidtulekahju, mis muutis suurema osa linnast varemeteks. Küll asuti kohe linna hoogsalt taastama. Nii sündiski Emajõe Ateena, kus pilku köidavad klassitsistlikes vormides heledatoonilised ehitised. Siin-seal märkab tähelepanelik silm ka barokseid vorme.

Tartu taastamise alguskümnenditest on märgilise tähtsusega aastail 1782–1789 valminud raekoda. Arhitektuurihuvilisel on siin põnev jälgida, kuidas üks kunstiepohh vaheldub teisega; baroki kaanoneid järgivale hoonele on ehituse käigus lisandunud moodsad varaklassitsistlikud detailid. Samasse üleminekumaailma kuuluvad ka Teises maailmasõjas hävinud Kivisild (1781–1783) ning õigeusu Maarja Uinumise kirik. /---/

Uued olud saabusid pärast Põhjasõda. Linnas oli rohkelt Vene sõjaväge ning eelkõige garnisoni tarbeks ehitati Munga tänava äärde õigeusu kirik. Tänava nimi on märk siin paiknenud dominiiklaste kloostrist, mille kiriku põhiplaan meenutas hammastega postmarki. Uus pühakoda ehitati täpselt kloostrikiriku kohale. Praegusel kirikul oli tervelt kaks eelkäijat. Aastail 1752–1753 püstitatud puust pühakoda hävis 1763. aastal tulekahjus. Seejärel ehitati veel üks puukirik, mida 1775. aastal tabas eelkäija saatus. /---/

Keisrinna Katariina soovil võeti eeskujuks hiljuti valminud Pärnu Katariina kirik. Sisuliselt ongi siin Pärnu pühakoja pisut suurendatud koopia, ainult aeg on edasi läinud ning barokset dekoori asendavad moekamad varaklassistsitlikud vormid.
Teosest
lk 50–51