Tartun, 7. skp. oli tartlastel jälle õnn üle mitme aja automobiili näha saada. Kuid ka seekord ei läind asi mööda ilma äpardusteta, sest meie hobused ei ole veel sellega harjund. (Ammugi siis Tartu noored kirjanikud! A.) Üle kivisilla vastutulevat imeelukat nähen, läks sõiduvoorimehe nr. 117 hobune peruks ja hakkas lõhkuma. Äkilisest pöördest lendas kaleš rentsli kohal küljeli ja sai vigastada, kuna voorimees, kes aegsasti jõudis maha hüpata, ainult ehmatusega pääsis. Poisikesed olevat pärast lõunat näind automobiili Riia teed mööda linnast välja kihutavat.
Ah, see Eesti puutelgedega vankri masinakultuur, millega talumees oma heinamärsi otsan istuvat hallivatiga poega linna Treffneri juure kooli tõi ja millest Visnapuu futurismi lõi!
Ah, tolleaegne Tartu, Vene tärnikeste ja väljasureva saksiku kadakluse linn! Kujutan eneselle üht suvist õhtupoolikut sellen vaiksen linnan, kui päike juba hakkab laskuma Kassi-Doome latvade taha ja munakividega prügitet tänavail ikka pikemaks venivad katuste sinkjad varjud. Siis avatakse hiljukesi mõne Jaani või Jaakobi tänaval asuva vana ühekordse roostetand telliskivikatusega puumaja uks ning tänavalle ilmub musta peleriiniga tudiseva pääga eideke, kelle vabisevat alumist lõvvaluud ülemise küljen hoiab musta pitstanu lai siidpael... Vanad pürjerite aegse Tartu viimsed mohikaanlannad teevad oma õhtust promenaadi Doomele... Ent Rüütli tänava nurgal seisab juba jalad iseteadvalt harkis pika juustega ja tongmütsiga Eesti tulevase kirjanduse- või kunstigeeniuse projektsioon ja mõtleb: millise võttega saaks seda unist ja ei millegi pääle reageerivat publikumi kõige odavamalt üllatada...
Asukoht teoses
