Oli midagi kurba ja valusat kõiges selles. Rüüstajad käisid kui vargad edasi-tagasi õhtu pimeduses. Oli näha, et nad kartsid ei tea mida. Kui ladust juba kaugemale jõuti, siis räägiti oma keskel sosinal ja tasa, nagu hirmunud häälega.
Taganesime parajasti linnast välja, sõites ladu rüüstajatest mööda. Kisa, kära, üksikud püssipaugud ja kuski kaugel suurtüki mürin, siis põgenejate ohked ning rataste kolin. Seljataga öö pimeduses linn, kust välja tulime, kuhu omaksed jäid ja millega nii palju seotud oli. Oli siiski tundmus, et varsti jälle Tartu vabaneb ja põgenejad oma kodukohta tagasi võivad tulla. Tundmused ei petnud.