Enamlased Tartus. Tartu langemist kiirendas...

Tartu langemist kiirendas ka sisemine käärimine, mis kahes 2. polgu Tartus asuvas roodus algas. Meele on jäänud pilt, kui enne Tartu äraandmist 20. detsembri õhtu ühe nimetatud roodu sõdurid, üles ässitatud enamlaste agentide poolt, 2. polgu moonaladu Riia uulitsas, vastu Pauluse kirikut, rüüstasid. Tülitseti ja kiseldi õhtu pimeduses ladu ees, paugutades püsse, aeti võõraid ära, ähvardades lasta, kui ei lähe. Tüli ja kära kestis senni, kui laduuksed lahti olid murtud. Pärast seda algas rüüstamine, just nii, kui seda tegid Tartu tagavara pataljoni sõdurid 1918. aasta kevadel paar päeva enne okupatsiooni vägede Tartu jõudmist tagavara pataljoni ladudega Krasnojarski kasarmute platsil. Rüüstajad pidasid hobused, kes juhtusid mööda sõitma, kinni, et ladust riisutud kraami, jahukotte, nahka ja teisi asju peale laduda ja linna laiali vedada.

Oli midagi kurba ja valusat kõiges selles. Rüüstajad käisid kui vargad edasi-tagasi õhtu pimeduses. Oli näha, et nad kartsid ei tea mida. Kui ladust juba kaugemale jõuti, siis räägiti oma keskel sosinal ja tasa, nagu hirmunud häälega.

Taganesime parajasti linnast välja, sõites ladu rüüstajatest mööda. Kisa, kära, üksikud püssipaugud ja kuski kaugel suurtüki mürin, siis põgenejate ohked ning rataste kolin. Seljataga öö pimeduses linn, kust välja tulime, kuhu omaksed jäid ja millega nii palju seotud oli. Oli siiski tundmus, et varsti jälle Tartu vabaneb ja põgenejad oma kodukohta tagasi võivad tulla. Tundmused ei petnud.
Teosest