Ka esimestel üliõpilaspäevadel õnnestus esimene olla: rahvaluule õppejõud Udo Kolk, kellest tuleb varsti rohkem juttu, andis mulle Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) luuletuse „Suur on, jumal, su ramm...” Korraldav komsomoli-komitee oli nõus, et rongkäik läheb ülikooli eest Toomemäele Faehlmanni ausamba juurde ja seal ootan mina ja loen seda salmi. Nii oligi.
Ainult et pärast läks jamaks, sest kes seda enne on näinud või kuulnud, et nõukogude üliõpilaste pidupäevad avatakse jumalasõnaga! Vähe sellest – ka rongkäigu esimene number, s.o. siis kõige ees, oli sinimustvalge!
Udo teadis, mis Udo tegi, kui mu lugema pani: selleks ajaks polnud ma enam üliõpilane ja mind ei saadud välja visata! Aga Udo Kolki väntsutati selle valiku pärast küll.
Laur Karu (1942–1996), kes oli üks üliõpilaspäevade algatajaid, ratsutas rongkäigus kõige ees. Talle pandi süüks midagi üpris jaburat: keelatud sümboolika kasutamist, sest ta ratsutas valgel hobusel mustas ratsaülikonnas ja kandis helesinist teklit!
Ainult et pärast läks jamaks, sest kes seda enne on näinud või kuulnud, et nõukogude üliõpilaste pidupäevad avatakse jumalasõnaga! Vähe sellest – ka rongkäigu esimene number, s.o. siis kõige ees, oli sinimustvalge!
Udo teadis, mis Udo tegi, kui mu lugema pani: selleks ajaks polnud ma enam üliõpilane ja mind ei saadud välja visata! Aga Udo Kolki väntsutati selle valiku pärast küll.
Laur Karu (1942–1996), kes oli üks üliõpilaspäevade algatajaid, ratsutas rongkäigus kõige ees. Talle pandi süüks midagi üpris jaburat: keelatud sümboolika kasutamist, sest ta ratsutas valgel hobusel mustas ratsaülikonnas ja kandis helesinist teklit!
Asukoht teoses
lk 50
