Teispool merd. Seal kuskil olid...

Seal kuskil olid Saaremaa metsad ja kiviaiad öises pimeduses. Seal oli Tallinna terav profiil tormipiitsutatud mere taustal. Seal kuskil oli Tartu... põletatud, kannatanud kodulinn...

Ja ometi ei ole kuskil maailmas nii ilus kui seal!

Kui järsku puhkes kevad, üle öö! Õhtul oli kõik külm ja hall, aga hommikul oli maa roheline ja kased lehis. Soojast vihmast puhtakspestud linn lõhnas uimastavat värskust...
Üle vaikse Toome kajasid pühapäevahommikul kirikukellad...

Kuskil ei ole pühapäevahommikune vaikus nii vaikne kui Tartu Toomel! Kuskil ei kaja kirikukellad nii kumedalt! Pim-pam, pim-pam... Kuskil ei ole kevadine hämarus nii sume, kevadine taevas nii sinine kui Emajõelinna kohal! Kuskil mujal kui seal ei peegeldu sügistuled nii kaunilt õhtusinises vees!

Kui vaikne oli talvehämarus härmatanud puude all... Ja voorimeeste kuljused kõlasid nii hilju, need ei raputanud härmatist puudelt...

Oo, kuidas Juta oleks jälle tahtnud olla seal! See ei olnud võib-olla üksi kodulinn, mille järele ta igatses, vaid kogu ta noorusmaa, mille kurvad mälestused aeg oli pleegitanud, aga mille kaunid olid ikka veel alles.
Teosest
lk 70–71