Tartu on mu sünnilinn ja üsna arvuka kogukese varaseid elu- ning linnamuljeid olen ma saanud Tartust.
Ema käe otsas olen ma liikunud Toomemäel ja tuntud künka, nn. „Reini-isa” lagipeal. Ema patseeris ja mina sibasin. Oli suvi, puud laiutasid määratuid lehestikuvõrasid ja päike pillas maapinnale suuri valguslitreid varjudega segamini. Kõrv neelas kroonumuusika helisid, keha keksles rütme kaasa ja silm käis uudistamas elumajade siseõuesid ning lillerikkaid tagaaedu, nagu nad ilusasti paljastusid Emajõe-poolseil kallakuil Toome nõlvaku all. Anatoomikum teisel pool mäe all ajas jubedust selga ja ohvrikivi ülal varemete läheduses tundus midagi hoopis mõistatuslikku.
Ema kõrval ühehobusevoorimehel istudes sõitsime linnast Raadi mõisa – see oli meie pühapäevane suurlõbu vahetevahel, ja voorimees ei söandanud sihukese pruunisilmalise väikepoisi emalt selle eest küsida rohkem kui 10 kopikat. See oli pigemini kinkimine kui õige tasu nii pika otsa eest.
Raadi mõisas teenis aidamehena üks Virkhaus, ja mingi sugulusaste õigustas meid seal külas käima - majas lapsi rohkesti ja pisike tante Sonni lahkust täis.
Ema varjus tegime pühapäeviti rännakuid üle jõe surnuaeda, kus puhkas minulgi üks hea onu. Seal lähikonnas elasime kaasa kord suured matused – pärast ränka raudteeõnnetust Jänesel, kus sai surma hulk sõdureid. Neid maeti seal ja tehti kroonupüssidest koledasti ehmatavaid kogupauke.
Ema viis mind Maarja kirikusse, kus mehed istusid ühel pool, naised teisel ja poisikesed koori peal. Seal pidid sa kuulama jutlust, mis tundus alati nii hirmus pikk ja mida kodus edasi jutustada oli peaaegu võimatu; kuid seda nõudis mõni range tädi alati, et kontrollida, kas sa ka küllalt vaga ning tähelepanelik olid kirikus olnud.
Aga ema viis mind ka Kieseritzki kaupluse akna alla, vahtima jõulueelset sätendavat muinaspilti, mille iluni ei ulatunud ükski teine Tartu vaateaken.
Asukoht teoses
lk 208–209
