Plank, varemed. /---/
Nad jõuavad Vova koolist mööda, ees on hall plank, selle taga kiriku punasest tellisest torn.
/---/
Katus on juba peaaegu peal, ülevalt paistavad tellingud.
/---/
Tiina piilub plangupraost: pruun rohi, lumeriismed, täislaotud poolkaarekujulised aknaavad, kõrgemal tühjad, tumedad aknasuud.
/---/
„Üks näitas mingit valget kivikamakat, oli kooli kaasa võtnud. Ütles, et välismaa kivi, et see on Jeesuse kuju küljest, puhas marmor. Teine rääkis, et Jeesus oli tulekahjus peaaegu ära sulanud.”
/---/
Nad kõnnivad üle lume alt välja sulanud maltsavarte kiriku müüri äärde ja piki müüri edasi. Aknaavad on kõvasti kinni löödud. Vova ronib korstnast mööda ja leiab madala ukseava. Ta logistab selle ette löödud laudu, kuni saab mõne lahti.
/---/
Tellingute ja lagunenud vaheseinte hammaste vahelt immitseb valgust. Tiina pöörab ümber ja näeb selja taga hiiglaslikku sandistunud kogu, mis on ilmselt kunagi olnud altarikuju. Tiina silm petab hämaras, talle tundub, et kuju moondunud pea silmakoobastes läigib miski.
/---/
Jalgade all krudisevad murenenud kivid. Lõhnab niiske krohvi ja vana mulla järele. Valgust, kus iganes on selle allikas, jääb iga hetkega vähemaks, kirikus on hämar ja vaikne. Müürid õhkavad külma, ainult kusagilt kõrgemalt kostab tuhmi metalset lõksumist. Siis tiivaplagin. Sammud. Tiina võpatab.
„Tuul,” ütleb Vova, nagu oleks Tiina mõtteid lugenud. „Tuvid.”
/---/
Kas üldse tuleb aeg, kui seinad on jälle valged, altarikuju ravitakse terveks, ta sirutab käed laiali ja ütleb: tulge; katus katab lõplikult kinni taeva, akende ette tulevad klaasid, torn kõrgub linna kohal ja kellad hakkavad jälle lööma?
Asukoht teoses
lk 228–231
