Siin raekoja platsil
on kellade helinas
juba kell kuus
kõik nii lootusetult kadunud
ainult mälestused elust
sealpool klaasist vaheseina
ja nähtamatut lund
mis katab kevadist Toomemäge
kivid vastu mu südant
täis talvist külmust
kivid mis hoiavad endas salamärke
ka kõigist tänastest tundidest
ka hetkest
mil sa tuled
ja su hinge lõhn
vallutab juba kaugelt mu meeled
ja tantsivad sammud
valgete päevavarjude all
saavad juba kaugelt andeks
kõik oodatud ööd
Asukoht teoses
lk 23
