Aga ma tahan teile rääkida põgusalt Tartust. Nädal aega kestis minu reisitee läbi näljahädast vaevatud maa, ma reisisin kaupmeeste vankris ja ütlesin, et ma olen endine munk, kes on oma vannetest lahti öelnud ja reisin Tartusse, et seal teenistust leida. Minu reisikaaslasi see kuigivõrd ei huvitanud, nad ütlesid ainult, et Johann Blankenfeldt, kes oli ühtaegu nii Tallinna ja Tartu piiskop ja Riia peapiiskop, on lubanud Tartust kõik evangeelsed ässitajad välja kõrvetada, aga tartlased teda väga ei salli. Ma nägin ja kogesin peagi, et täpselt nii see oli. Blankenfeld ei olnud Liivimaalt pärit mees ja toomkapiitlites ei olnud tal palju toetajaid. Tartu linnakodanikud olid tema peale samuti mitmel põhjusel vihased, muuseas ka sellepärast, et evangelistlikud jutlustamised olid Tartus keelatud. Blankenfeld oli tõotanud kõigiti selle ketserluse vastu võidelda, mis on tema püha kohus muidugi, ja seepärast tahtis Tartu linna oma tugevama võimu alla seada ja võtta linnalt mitmed privileegid, mis sellel usuasjades olid olnud. Muidugi sütitas see kodanikke veel suuremale vastuhakule.
Ma leidsin Tartus öömaja ja jätan siinkohal vahele kõik kitsikused ja hädad, mida ma taluma pidin ja jätkan sealt, kui mulle juhatati kätte köösner Hofmanni elupaik päris Maarja kirik lähedal.
