Ainult ühe korra olen Tartu linnas juhtunud nägema vaatepilti, mille meenutamine mõjub tagantjärele lõbustavalt. Läksin kaasõppuri seltsis saksa keele tundi, ju siis varasel tunnil enne asutuse avamist, ja maja juures, mida tookord kutsuti „ülikooli raamatukaupluseks”, sai meile osaks koomilist laadi elamus: raamatukaupluse ukse juurest algav järjekord möödus Werneri kohvikust, et siis majade rea lõppedes, pärast täisnurga tegemist, jätkuda Raekoja platsil: ei söandaks tagantjärele välja pakkuda, kui pikka inimeste rivi tuli meil näha.
Selle ilmumise põhjus oli meile usaldusväärselt teada: ühiselamus ju räägiti, et soome keelest on tõlgitud raamat, mis kannab pealkirja „Avameelselt abielust”; ja üsna peatselt pidi see jõudma ka raamatukauplustesse. Muidugi oli nõudmine pakkumisest kaugelt suurem. Selles seisneski põhjus, mispärast olid tartlased seitsmekümnendate aastate esimesel poolel moodustanud talvehommikustes oludes määratu, täisnurkselt murduva ja kaheks pikaks osaks jaotuva järjekorra.
