Ma jalutasin siis üle Toomemäe ja pidasin asjade seisu üle aru. /---/ Ma läksin üle Vallikraavi silla ja istusin siis Ülikooli raamatukogu juures sinise liini peale. Tramm on suurepärane keskkond, kus kontrollida, kas sind jälitatakse /---/
Ma sõitsin Lõunakeskuse juurde välja, ostsin šokolaadijäätise ja jalutasin siis veidi oma vastase kantsi ümber ringi. Siin oli omaette linn, omaette väike feodaalriik ja vist ei olnud tänini päris selge, kes on kelle vasall kes kelle isand – Tartu linn või Lõunakeskus. Aastakümneid oli siin möllanud pingeline taktikaline heitlus, sõda selle ümber, kes seda maad kontrollib. Tartus asus Euroopa üks suuremaid kaubandus- ja meelelahutuslinnakuid, mis genereeris meeletut tulu, aga kaua aega oli linn keeldunud selle juurde ehitamast käimasolevale sajandile omaseid ligipääsuteid, blokeeris seda tõrgest ja endast rikkamat vasalli kõiksuguste ringliikluste ja viaduktidega ja paranoiliste liiklusskeemidega. Lõpuks oli Lõunakeskus suutnud meelitada, osta, šantažeerida enda poole linna transpordiosakonna ja linnaliiklus ehitati ümber, Lõunakeskuse juurde ehitati raudteeharu ja sisse seati trammiliiklus, nii et siia võis mugavalt jõuda igast linna otsast. Samas käis aga võitlus edasi. Lõunakeskuse eesmärk oli meelitada võimalikult rohkem äripindasid linnast siia üles, ja suuresti oli see neil korda läinud. Siin on hotellid, spaad, saunad, restoranid, talveaed, kabareed, „Vanemuise“ muusikalide suvelava, kasiinod, väidetavalt paar lõbumaja, ujula, loomaaed, jõusaalid, laketiirud ja paintballi keskus, siin on Tartu Hollywood, Las Vegas ja Olümpos ja, nagu ma nüüd teadsin, ka kavandatav Näituste paviljon.
Ma seisin siis selle gigantliku linnaku servas ja vaatasin seal keskel kõrguvat kaheteistkordset klaasist kontorihoonet, kus asub minu vastase ajukekus.
Asukoht teoses
lk 92–93
