Tore oli näha, et Rotterdamist tulles kehtisid Tartus ikka samad seadused kui enne. Siin oli painutatud ruum: hakkad sammuma ühes suunas, aga välja ilmud hoopis teises, nagu Karl Ristikivi romaanis. Läksid linna peale ja leidsid end kleepuvate põrandatega lokaalidest, niisketelt tänavanurkadelt, õide puhkevate sirelite aegu, Emajõe pruunidest voogudest, botaanikaaia värava otsast, kõrvus põlispuude kohin, sõõrmeis angervaksa lämbe õitseng, õhus mõrkjas leib otse õlletehasest. Kuigi plaan oli läbi astuda hoopis mujalt, kannab Tartu hoolt, et jõuaksid sinna, kuhu vaja, mitte sinna, kuhu arvasid end tahtvat minna.
Asukoht teoses
lk 117
