“Ma muudkui imestan, kuidas sa siin ilma teenijateta hakkama saad,” kergitab Lydia Koidula meie majapidamist uurides kulmu. Ta on jälle Jakobi mäel külas ning vaatab mulle oma helgel ja nukrameelsel pilgul küsivalt otsa.
“Kas lähme täna välja?” püüan kalli külalise küsimusest mööda hiilida.
“Muidugi! Mul on südaööni aega. Mu armas Tartu... kui kaua olen sind taga igatsenud! Aga kas sa siis koristad tõesti ise, teed süüa, pesed pesu ja?”