“No vaadake siis,” ütleb Hartwig tehtud tüdimusega ja juhatab õhtused peokülalised tähetornis paika sätitud teleskoobi juurde, ise sellesse pilkugi heitmata. Külalised astuvad ükshaaval teleskoobi ette ning vaatavad. Eriti pikalt vaatab Julia, kes peab selleks lausa kikivarvule tõusma.
“20. Augustil 1885 kell 23.15 vaatleme teleskoobist midagi ebatavaliselt kiiskavat,” kirjutab Julia oma taskuraamatusse.
“Seal see udune laik, mille peale teleskoop on rihitud, ongi Andromeda galaktika.” ütleb eemal akna juures seisev Hartwig peokülalistele ja eriti Juliale. /---/
Hartwig vaarub tagasi terrassile ja vajub korvtooli. Ta vaikib ja mõtleb ega julge mingeid järeldusi teha. Avatakse jälle üks šampanja, kell on kolm öösel, ja just seal - Püssirohukeldri künka peal, muistse piiskopilinnuse alusmüüridele rajatud tähetorni pargis - tähistatakse klaaside kõlinal asjaosalistele enestelegi udust avastust.
