See oli kahekordne pood, kus Mäng oli all ja Kool oli peal. /---/
Mingil põhjusel arvati siis koolitarvete hulka ka tol ajal ülidefitsiitne toode – tualettpaber. /---/
Igal juhul juhtus häda korral hädavajalikku „koolitarvet” sinna haruharva. Aga nii kui hädavajalikust hais ninna saadi, oli nõukaaegne tavanähtus saba poel kohe taga, loogeldes teiselt korruselt mööda treppi alla, kangialuse eest läbi ja sealt mööda tänavat kuni Ülikooli peahoone nurgani välja.
Saba teele jäänud kangialuse varjus peitus veel üks ajastule iseloomulik laste meelispaik. Mängude tuba. Kes selle aja noortest ei mäletaks, kuidas seal sai jahipüssiga plekist linde ja jäneseid tulistada. Või silmnägu pidi allveelaeva periskoopi meenutanud kummimaski ja juhtkangide abil laevu põhja pommitada. Ei puudunud sealt ka algeline hasartmängumasin, klaasi all hunnikutes hõbedast unistust – 10-kopikalisi. Ettenähtud pilust järjekordse metallraha sisestamisel oli lootus, et teosammul liikunud sein tõukab suure hõbedahunniku aparaadi servas asunud avasse ja teeb minust Tartu kõige rikkama alaealise.
Asukoht teoses
lk 94–95
