Pisikese puust linna kõige suurema mikrorajooni ainsa tiigi naabruses asus üks punastest tellistest laotud ühekordne hoone. Siis kui sellistel hoonetel veel iseloomu oli, aga kaupa ei olnud, nimetati seda ehitist Saare kaupluseks. /---/
Kuigi üsna lähedal, lühikese jalutuskäigu kaugusel, asusid ka Saare sõsarpood Anne, tollal nii moodne Sõpruse selvehall ja Kivilinna kauplus, oli Saare pood koos oma tuttavate müüjate, juurviljaputka, taara vastuvõtupunkti, gaseeritud vee aparaatide, kukekomme ja nartsisse müütavate mutikeste ning kollaste kaljavaatidega mulle kõige kodusem.
/---/ Nüüd on küll kõigil telefonid, aga mikrorajooni sisekosmoses peituvaid Annet, Saaret ja Sõprust kutsutakse ühe iseloomutu nimega Maxima.
/---/
Saare poe ees, seina ääres, oli alati valvel laste suur lemmik. Bakteriofoobide ning esteetide õudusunenägu ja pisisulide täideläinud unistus – gaseeritud vee aparaat. /---/
Karastust pakkunud imemasina kõrval seisis alati auvalves viljapõllukollane rauast postkast. Peamiselt saadeti selle kaudu kirju ja postkaarte, aga samal ajal oli selle metallist äär nutikate nõukogudeliitlaste jaoks kasutusel pudelikorgiavajana.
/---/
Seal, kus autovaesel ajal asus autoparkla ja lõunapausi pidav ajaleheputka, läks kevadsuviti suuremaks sagimiseks. Siis ilmus Saare kaupluse äärealale kollane kaljavaat koos januste järjekorraga nagu päikesesüsteemi äärealadelt pärinenud sabatäht.
