…juba sünnist saati niigi lühike Rukki tänav pole ajas kasvanud. Ei pikkusesse, ei laiusesse. Ega ka põiki. Endiselt koosneb see Ravila tänava poolt kaheks jagatud sirgest tänavajupist ning suubub üle Kannikese vigurit sisse visates kaarjalt Maisi tänavasse. Ainult aastaaegade vaheldumisest märku andnud kruus on asendunud iseloomutu asfaltkattega.
Aga aastakümneid tagasi oli selle põllukultuuri nime kandva tänava iseloom palju riukalikum. Ja tema tujud olid muutlikud kui Eesti aastaajad.
Suviti hõljus selle kõnniteedetu ja aukliku kruusatee kohal vallatu tolmupilv, mille sees me naabrilastega üksteise võidu kahe- ja kolmerattalistel, autosid kartmata, edasi-tagasi kimasime. Autosid nägigi sellel kõrvaltänaval haruharva, aga tänavatolmu jagus ikkagi nii hoolikalt hooldatud muruplatsidele kui ka viljapuudele ja peenramaale. Isegi kanakuudid said oma osa. Jah, kanakuudid, sest kanade pidamine Veeriku aedlinnas ei olnud tollal üldse haruldane.
Sügiseti sai sellest tolmusest tänavast porimülgas.
/---/
Talved katsid selle kaose valge ja paksu lumevaibaga. Kõlab klišeena, aga siis olidki talved külmemad ja lumerohkemad kui nüüd. Aga valget ilu jätkus tollal vaid viivuks, sest õige pea kattus see kõikjale ulatuva mustjashalli tahmakihiga, mida äärelinna keldrite raudahjudes igavese tulena lõõmanud kivisüsi ja turbabrikett tossavate korstnasuude kaudu ümbruskonnale lahkelt jagasid. /---/
Kaua oodatud kevade saabumisel ilmusid Rukkisse lumesulamisvete kärestikud ja Anne kanali suurused poriloigud, mis meie tänava lapsi magnetina ligi tõmbasid. /---/
Oli aasta 1981.
Asukoht teoses
lk 15–17
