Kell võis olla nii umbes kolm hommikul. Tartu polnud veel ärganud ega ka uinunud. Mai keskpaik. Tulin Zavoodist ja suundusin koju, sest järgmine päev oli ikkagi koolipäev ja tuli kell kaheksa või siis äärmisel juhul kell kümme loengusse jõuda. Kolmas aasta ülikoolis, tuli end kokku võtta. Zavoodis olin söönud pelmeenid, juua enam ei tahtnud kella ühest alates. Tuttav baaridaam pani veel enne sulgemist paar korda Singer Vingeri „Ainot“, sai tantsida, pelmeenid sisse vitsutada ja mööda Rüütli tänavat kodu poole sammuma hakata. Abakhani aknal oli taas kummaline väljapanek, ilma peadeta mannekeenid kandsid krepp-paberist kleite, kohvikannusoojendajad peas. Ka Maailmas näis vaikus, paar djuudi võnkus veel ja tõmbas suitsu tänavanurgal. Keegi tõmbas lõõtsa. Postimehe omad läksid juba tööle. Sammusin edasi, Raekoja kell näitas veidi üle kolme, Rüütlist Ülikooli tänavale, nii huvi pärast. Illegaardi polnud plaanis minna, aga korra piiluda ikka võis, et kas kõik on juba läinud või keegi veel tiksumas. Läksin võlvi alt sisse, trepist alla, siis aga tardusin. Illegaardi sissepääsu kõrval, paremal, kus väike orvake, lebas kiviplaatidel naine. Mustas sametkleidis, tume hõlst õlgadel, jalas pika säärega saapad. Ta lamas seal väga rahulikult, ei liigutanud. Inimesed jalutasid temast mööda, paar noormeest seisatasid ta kõrval, tegid rahulikult tobi. Keegi otsesest peale ei astunud, aga tähelepanu ka ei osutanud, püsti aitamisest rääkimata.
/---/ Minu kõrvale seisis keegi turske mees, puhvaikaga. Oli maikuu, aga ju riietus oli pigem stiili pärast. Tartu ikkagi. Mees jõi plastiktopsist õlut ja püüdis kellelegi helistada. Telefon sai tühjaks. Mees kirus.
„Kas peaks aitama?“ küsisin ettevaatlikult puhvaikamehelt.
„Mida?“ puhises puhvaika vastu.
„Et kas peaks aitama püsti?“
„Ei, miks. Milleks?“
„Kes see on?“
„Kus? See seal maas või?“
„Jah. See naine.“
„Ah see!“ lausus puhvaika kuidagi eriti blaseerunult.
„See on Tegova naine.“