Pidu lõppes koos esimese koidukumaga. Isa mängis lõpugaloppi ja kõik trampisid lõbusas kolonnis läbi saali. Härra Lenz oli valinud paariliseks tädi Anna ja professor Hoerner ema. Ainult pastor Habicht koos abikaasaga seisis juba, kübar peas ja mantel seljas, uksel ning vaatas pealt. Kroonlühter põles veel, kuid taevas akende taga helendas juba õrnalt ja kuldselt. /---/
Tartu püsis vaiksena linnulaulu ja kuldse taeva all, kui Renata külalisi alla saatis, et majauks nende järel sulgeda. Ulla suudles teda hüvastijätuks põsele ja sosistas: „Oli taevalik.” Siis keeras ta Hans Kersteni käsivarrele toetudes maja nurga taha. Teised kõndisid kahe- ja kolmekaupa mäest alla Toomeoru poole. Nende hääled kõlasid noore värske lehestiku all valjult ja võõralt. Tädi Anna sulges oma aiavärava, link lõksatas ja silmapilgu kestel kõlas see varjulise ja tumerohelisena põõsastelt ja hekkidelt.
