Jakobson, August. Vana kaardivägi. Katkend. Õhtu oli ilus...

Teksti autor: 
Tekst: 

Õhtu oli ilus, soe, rohekalt-läbipaistev. Tuul oli nüüd täiesti vaikinud ja ainult peakohal kummuva heleda laotuse poole vaadates võis seda aimata, sest kerged pilvekoonlad sõudsid pikkamisi üle linna. Majad hõõgusid kuumust ja leebust nagu mesilastarud peale päikeseloodangut, lõhnasid kõigi inimlikkude lõhnadega, näisid nagu suuremaks kasvavat ja tundusid palju raskemad kui ergavas päikesevalguses. Siin-seal akende taga vilkus põlevaid elektripirne, mis õõtsusid oma juhtmetel, paljud korterid mattusid pimedusse, kuna nende omanikud olid nähtavasti väljas. Ja nagu keskpäevases unenäos, nõnda nägi Joel Neegos ka praegu suuri lehtpuid oma latvu hiigelkobaratena vastu rohekassinist tagapõhja üles sirutavat, nagu oleksid need emakesemaa suured katsesarved, mis kobavad siia-sinna.

Teosest: