Jakobson, August. Metsalise rada. Katkend. Väljas oli vahepeal...

Teksti autor: 
Tekst: 

Väljas oli vahepeal väga tuuliseks muutunud, kõik ümberringi kohises ja vuhises. Jäme soe vihm virutas suure hooga vastu katuseid, seinu, vastu kõnniteid. Oli pilkaselt pime, tänavalaternad paistsid läbi udu varitsevate silmadena, ei valgustanud mõne sülla kauguselegi. Taevas rippus kohutavalt madalal; mustjashallid pilvemürakad, tormates põhjast lõunasse, ähvardasid riivata korstnaid ja puudelatvu. Järsud iilingud puhusid nagu lõõtsutades vastu kannatlikult ootavat vana linna, raputasid maju, huugasid telefonitraatides, tekitasid madalate plankaedade ääres nagu neelavaid keeriseid. Ja jalgade all aina sulises, sulises, sulises, just nagu peetaks kuskil koletut lahingut ja nagu nõrguks pimedusest esile selles lahingus valatavaid vereojasid, kleepuvaid, libedalt sooje, vaevumärgatavalt lõhnavaid.

Teosest:
lk 307–308