Kangro, Bernard. Tartu. Katkend. Alles Barklai platsile...

Teksti autor: 
Tekst: 

Alles Barklai platsile jõudes hakkas ta ka inimesi märkama. Pinkidel istus varakevade nautijaid – noori tüdrukuid, näokesed päikese poole, silmad kinni, ja vanamehi, kes siin puhkasid, pilk maateral või kuski eemal. Nad ei hoolinud enam nooruse pruunist jumest, vaid vahtisid kuhugi minevikku või mõtlesid oma igapäevase elu pisisündmustele. Parv tuvisid lendas ümber kuulsa väepealiku ja nad olid selle pealae, õlad ja ümberasuva relvalasu armetult ära mustanud. Nad kuristasid ja rabelesid tiibadega, kui mõni vanem daam või laps leivakoorukesi puistas. Verner vaatas seda muheldes pealt. Nii tuttav pilt. Isegi samad linnud, samad inimesed, samad mõttedki võisid neil laupade taga liikuda.

Suurturule jõudnud, pöördus ta Kivisilla poole, kuid põikas enne seda vasakule piki Vabaduspuiestee linnapoolset äärt. Emajõge kavatses ta vaadata Vabadussillalt, enne seda tõmbas teda oma vanasse elukohta.

Teosest:
lk 191