Kord lonkas Tartu raekojaplatsi välikohvikusse sant, istus laua taha ja pani kepi käest. See oli vana ja väsinud mees, väheste hammaste ja halli määrdunud habemega, mille alumisse otsa oli seotud sõlm. /---/
Varsti hakkas raekoja kell lööma ning löökidele järgnes kariljon ehk kellamäng, mida tekitasid kaheksateist tornis olevat pronkskellukat. /---/
„Väegade kena viis,“ kiitis vanamees, kuid jäi siis järsku oma kaussi silmitsema, nagu oleks seal ilmutust näinud. „Aga,“ jätkas ta, „kahjuks on sellega varsti lõpp. /---/ Puder ütleb, et nelja nädala pärast kolmapäeval vajub Tartu peale äike, välk lööb raekoja kuldse muna pihta ja torn jääb tummaks.“ /---/
Nelja nädala pärast kolmapäeval liikus üle Tartu äikesetorm. Vihma hakkas sadama, tõusis vali tuul ning taevas kõmises vahetpidamata, linnas läks hämaraks ja inimesed jooksid majadesse. Kell neli hakkas Raekoja tornikell mängima, kohe kärgatas madal vali raksatus ning välgunool sähvatas torni otsas oleva kuldse muna pihta. Muusika vakatas. Kui pilved taandusid ja vaikseks jäi, tulid inimesed jälle tänavatele ning nägid, et muna on terve ja kellaseierid liiguvad. Tundus, et kõik on korras, kuid täistunni saabudes ilmnes, et siiski mitte. Raekoja kell ei löönud enam ega kostnud ka muusikat. Kell oli tumm. /---/
Lõpuks saabus kohale riigi juhtiv akustikainsener, suur naisterahvas, lilla kleidi ja kohvriga, milles leidus hulk vahendeid heliküsimustega tegelemiseks. Akustikainsener ronis ähkides torni ja jäi sinna terveks nädalaks. Toitu, mida suur naisterahvas ohtralt vajas, saadeti üles köie külge kinnitatud korviga. Mööda raekoja seina jõnksus üles päevapraade ja putru, hamburgereid ja pastat, ent ka pannkooke, jäätisekokteile ning muid magustoite. Päevas mitu korda sõitis üles termos kuuma kohviga, mida akustikainsener jõi nagu vasikas piima. Kui naine lõpuks alla tuli, ootas teda „Suudlevate tudengite“ purskkaevu juures hulk rahvast.
„Kuidas on?“ küsisid inimesed.
„Heli pole,“ vastas akustikainsener abivahendeid kohvrisse pakkides.
Asukoht teoses
lk 96–100
