Noorusaeg Nõukogude Eestis. Varase ärkamise tegid…

Varase ärkamise tegid esimestel ülikooliaastatel sageli raskeks veel õhtused põnevad ja lõbusad sündmused, samuti öised pentsikud seiklused. Mõnikord venisid külaskäigud Tartus paremat elamispinda omavate kaasüliõpilaste juurde vägagi pikaks ja hilisel teel ühiselamu poole juhtus siis igasugu kummalisi asju. Nii näiteks otsustasime ükskord kursavend Peeter Künstleriga ronida üle Kaarsilla kaare, seejärel aga testida tartlaste vastutulelikkust hilisõhtuste hädaliste aitamisel, koputades selleks mitme kesklinna korteri uksele ja paludes pakilisel põhjusel sisselaskmist. Tehtud sai muidki vallatusi. Ühel oktoobripühade-eelsel ööl mässis Künsa end üleni punastesse lippudesse, mida ta majadelt maha rebis, ja kõndis säherduse veidra kookonina minu sugulase Jaan Undi juurde, kuhu mitmed teisedki meie kursuse poisid olid parasjagu veiniga rikastatud vestlusõhtule kogunenud. See oli päris riskantne temp – pahatahtlik pealtnägija oleks selle saanud vabalt poliitilise meelsuse avalduseks keerata ning siis poleks enam mingit nalja olnud. Õnneks miilits suurele Peetrile vastu ei juhtunud ja keegi kaebama ei läinud.