Betooni ühiselamutoas magasin esialgu ühes akna juurde paigutatud madalas voodis. Olin seal aga justkui viies ratas vankri all, sest tuba oli ette nähtud vaid neljale inimesele ja nende jaoks olid toa tagumises osas olemas kompaktsed magamisasemed kahel kahekorruselisel naril. Õige varsti aga otsustasid toa vanemad elanikud paigutada minu ühekordse reformvoodi asemele seina äärde veel ühe laua, et õppimiseks ja joonestamiseks rohkem ruumi teha – muidu ei mahtunud kõik toaelanikud korraga laudade taha istumagi – ning mulle kui kõige väiksemale ja nooremale toakaaslasele ehitati uus magamisase ühe kahekordse nari peale. Seega pidin hakkama ronima üsna lae alla, mis ilma redelita polnud sugugi lihtne, sest säherdune kolmekordne ehitis kippus kergesti ümber kukkuma, eriti veel siis, kui kedagi allpool raskuseks lamamas polnud. Ohutumalt sai üles ronida ainult nari otsast ja kogu see muutuva raskuskeskmega konstruktsioon kõikus alati väga kahtlaselt. Kahe alumise narielaniku iga liigutuski kajastus kõige kõrgemal naril üsna tuntavalt.
Üleval lae all ei olnud võimalik peale lamamise õieti mitte midagi muud teha, polnud seal ruumi ei istumiseks ega riietumiseks. Lõin pea aina vastu valget lage ära, kui oma kõrge positsiooni korraks unustasin ja püüdsin liiga kiiresti istuli tõusta. Igast laepuudutusest jäi juustele valge jälg. Muret oli veel lage mööda liikuvate lutikatega, sest need kukutasid end kõigepealt just minu voodisse. Et neid öösel tabada, pidin ennast voodist alla hiivama, toas valguse süütama ja siis jälle tagasi üles ronima. Mõnikord oli öö jooksul vaja koguni mitu korda niimoodi üles ja alla käia. See pani kolmekordse ehitise muidugi rappuma ja niisugune asi ei meeldinud sugugi mu alumistele narinaabritele, kellest üks oli tulevane Leisi vallavanem Ludvig Mõtlep. /---/
Betooni ühika esimesel korrusel oli puhvet, kust sai osta saiakesi, sardelle ja võileibu. Mõnikord käisin seal ka hommikueinet söömas, aga nonde toitude maitse mulle eriti ei meeldinud. Saiakesed olid tihtipeale seismisest kõvaks tõmmanud, sardellid vesised ja justkui veidi põrandalapi mekki, ning praetud munad võileibadel läikisid mõnikord ka kuidagi kahtlaselt rohekalt.
Asukoht teoses
