õnnelikud inimesed barlova ees vestlus kerge ja veidi
pahupidi nagu tuhk pudelikorgis liikumatu kergus mille
puudutad endasse nagu väike käsi soojal hiidrahnul – –
katsun peoga teravat asfalti järsku on silmakõrgusel üks
luine aga ilus loom kelle sissevajunud silmi ma ära ei
tunne kisub oma rihma endale tagasi katsub puudutada