Aga peale kakkude, tuvide ja hakkide, meie maja kassi Triinu ja tema järglaste on Toomel juba aastakymneid olnud ka oma Hirv – Cervus poeticus in Monte Musorum /---/. Toomemäe ajalooline nimetus on suursugune Acropolis. Aga hiljem on teda kutsutud ka Muusade mäeks nii nagu Kristjan Jaak Tartut muusalinnaks hyydis. Mis puutub selle taksoni kirjeldusse ja eripärra, siis on tegu harviku, kohapeal aretatud, heade tervislike näitajatega, uhkelt harunend sarvedega, vähenõudliku, kuid ysna kylmaara ning tujuka liigiga, kes võiks ammugi kaitse all olla. Ja on mõnus, kui Indrek vahel linna peal vastu jalutab või tuhiseb. Kas mõttes, käed seljal pikal jalutuskäigul, või mingist ideest või armumisest innustunud. Kohtudes on ikka need toredad viiped ja repliigid. Nagu siis, kui ta Lutsu rampsist välja tuli ja rõõmsalt Waltari „Sinuhega“ lehvitas, et näe, mis raamat. /---/ Kymne aasta eest jalutas ta mulle Kuradisilla vallil kahe kamraadiga vastu. Kasterpalu ja Kiho, kui ma õieti mäletan. Mehed olid pikkade juttude väikeses pausis ja kerges muhedas vines. See oli nende igakevadine Toome pinke pidi kulgev veiniring. Mina lykkasin vankrit magava Liidiga. Indrek naeratas. Ta on ju neis paigus ringi liikuv ajapeegel. Meid nähes meenusid talle ehk kauged vankrid, põnnid ja vanemad, kel on nyyd juba hallid juuksed ja naerukurrud või kes on juba kohin neis puudes, kus tuul sygisõhtuti viimaseid valguskybemeid kammib. Olen katuseakendest kiigand ja tean, et tähed on siin mõnel ööl väga lähedal. Indrek ytles kunagi, et linnas olles teeb ta iga päev yhe treti yle Toome. Ja seisatab Inglisillal, oma maailma alguses. Puudutab võret, yle mille libisesid poisi ja nooruki käed. Talvel on ta ära Andaluusias, kõnnib oma palverännakuid sooja mere kaldal ja läbi nende raudvarbade puhub temast ainult mõtte tuuleiil. Ilm läheb sulale ja öö otsa tilgub tumedat vett keskaegsele kiviristile Toomkiriku paremal kyljel. Ja siis sahiseb pargi lehtedes kerge suvistepyhade briis. Viktor Tsoi, kellega nad Saigonis kohtuda võisid, naeratab silla peale tehtud stencil’i pildilt. Indrek möödub hajameelselt Tähetorni suunas. Ta mälestuste anum ajab niigi yle.
Asukoht teoses
lk 278
