Werneri (tollal mõneks ajaks Tartu) kohvik oli tema tiirlemiste kese, töötuba, lava ja klubi yhekorraga. Linda oli öelnud, et: „Kus kohvi on, sealt võib Alliksaare leida.“ /---/ Kui ta mõnda rahvarohkesse lauda istus, siis paar inimest läks sealt või kõrvallauast tihtilugu minema. Tema käitumine oli juba teada. Alliksaar istus põhiliselt „pika ja kitsa tagaruumi otsekui temale kuuluvas eelviimases vahes neljakohalise laua taga“. /---/ Teise korruse latrid sisaldasid põhiliselt eestiaegseid haritlasi, kunstnikke, elukunstnikke, õitsvaid preilisid ja poeedihakatisi, tyypidegaleriid, kelle kohalolek poeedi sõnadele soodsaid kiirendusi andis. Sest Artur „elas ju omas elemendis, omas fantaasias ja omas lõpmatus kõnevoolus ja kõnelda tahtmises“. /---/ Ta „suitsetas vahetpidamata Priimat, sõrmed olid kollased, rääkis väga kõvasti üle terve kohviku. Niiet kui ta suurde ekstaasi ja õhinasse läks – mida temaga ka juhtus –, siis muutus hääl võibolla natuke kilavaks, nii et silmades oli niisugune üsna terane pilk ja teda huvitas pidevalt, mida kõik teised tema jutust arvavad, ja sellepärast vaatas niiviisi vilksti ikka igale inimesele vahete vahel näkku oma jutu keskel, kes tema ümber oli. /---/“
Asukoht teoses
lk 163
