Kui ta kaheksakümnendate aastate alguses noore neiuna oli parasjagu jalutuskäigul Vallikraavi tänavas, tabas teda just Mattieseni nurgal vihm, kuid ta jõudis veel päästa ennast seal seisva ajaleheputka varikatuse varju. Pärast vihmavalingu möödumist tahtis ta hakata koju minema, rentsel aga oli nii palju vee alla jäänud, et ta ei saanud oma toonast moodi järgivas kitsas seelikus sellest kuidagi üle. Mida teha? Seni kuni ta veel asja kaalus, haarasid temast järsku kinni tugevad käed, tõstsid ta teisele poole rentslit ja panid kuival maal jälle maha. Tõstjaks oli olnud üks tudeng, kes nüüd uhkelt ja mõnevõrra häbematult naeratades teklit kergitas. Tegelikult oli see täitsa kena, aga tädi Anna, bürgermeistri rangeks ja korralikuks kasvatatud tütre silmis oli see lõppude lõpuks siiski uskumatu käitumine. Ta mõõtis joviaalset tudengit nii külma pilguga kui vähegi suutis, ja ütles siis kõrgilt: „Mu härra, mida te endale õige lubate!“ Mispeale tudeng rõõmsalt vastas: „Noh, kui ei taha, siis ei taha!“, ja tõstis tädi Anna üles ning pani vanale kohale teispool tulvavett tagasi.
Nõnda siis pidi tädi Anna seal seisma ja ootama veeuputuse alanemist – ja pilgete puudumise pärast ei tarvitsenud ta muret tunda. Sest selle eest, et see juhtum saladusse ei jääks, hoolitsesid juba ümberkaudsete majade elanikud /---/
Asukoht teoses
