Tänu Tartule olen sellisena olemas. Minu Eesti on metalljooni pidi eri servadest keskele tiritud sellesse vasksesse punkti, mis tähistas Tartut tol kõleda ja räämas vana bussijaama seinal laiutaval, pisut ikooni meenutaval puust kaardil, jättes pyhaks teekonnad endasse. Mu Võrumaalt ja Tallinnast pärit vanemad juhtusid keskpõrandal kokku ja kohtusid alles Raekoja platsil majas number 16, kus tollal oli tantsusaal ja kino Varia. Laupäeval, 29. mail 1971 algusega kell 18.30 toimus seal keskealiste tantsuõhtu. Ylikooli arstiteaduskonna kiitusega lõpetanud ja Jämejalal psyhhiaatrina töötav Isa oli tulnud Viljandist bussiga. Ta käis vahel Tartus ja vaatas linna peal ringi, et kas leiab veel sellise neiu, kellega võiks peret luua ja lapsi saada…
/---/ Ilmar saatis Leeni koju, piiga elas Ylejõel Narva maantee yhikas. Teel selgus, et neil on samal kuupäeval synnipäev (aasta oli kyll vahet naisterahva kasuks). Leeni ei uskunud seda juttu, kysis passi näha. Ja korralikul noorel doktoril oli dokument kaasas oma sõnade tõestamiseks. Sealt algas nende kahe yhildamatu inimhoovuse kokkupuut.
Asukoht teoses
lk 12
