Milline oleks olnud eesti luule 1930. aastate teine pool ilma arbujateta? Henrik Visnapuu ja Juhan Sütiste noorusvärskus ja ühiskonnakriitika olid saabunud taltunud värsiveeretusse.
lk. 195
/---/
Mulle olid tol ajal ligilähedasemad mehelikumad arbujad. Ennekõike Talviku kokkusurutud plahvatuslikkus, Kangro looduse hingestamine ja Masingu usuliste elamuste haardelaius.
/---/
Aga Kersti Merilaasi esikkogu värvirikaste ja naiselike laulude seas oli värsse, mis otsekohe meelde jäid.
lk. 196
/---/
Kersti Merilaasiga kohtusin esmakordselt tudengipõlves. See oli kunagi 1942. aasta sügistalvel Tartus. Ma läksin järjekordselt Bernard Kangrole külla, Taskus peotäis värsikatsetusi. Kangro ja August Sang mängisid malet. Kersti Merilaas vestles proua Kangroga. Sang oli pikk, kõhn ja vaikiv. Merilaas tulesädemena elav. Ma mäletan siiamaani ta temperamentset sõnavõttu mu luuletuse „Mööda veeti laibavoori” kohta.
