Lenini valss. Astudes raamatupoodi, kus…

Astudes raamatupoodi, kus millegipärast ei olnud kunagi ühtegi inimest, oleks ta tahtnud end kägarasse tõmmata nagu pärast soni-žilett-vilet tänaval – sedavõrd etteheitvad tundusid seinal rippuvad suurte kirjanike portreed! Igaüks neist näis kortsutavat kulmu ja tegevat suuga mingit ebameeldivat-laitvat-perseestä häält.

Poe põrand oli kaetud liivaga, justkui oleks kogu maailma alkeemikute müstiline algaine, prima materia, siia kokku tassitud nagu mõne hiigelsuure kassi pissikasti. 19. sajandil tehtud teravmeelne ruumikujundus – Giza väli sfinksi ja püramiididega – mõjus oma lipendavate paberservade ja nõrga väävlihaisuga, justkui oleks sulle kohtamisele idamaise kaunitari asemel saabunud mõni tatine vanamees /---/. Ruumis oli hämar, raamatud lebasid läbisegi riiulitel ja liival, laes põlesid pisikesed, vaid iseennast valgustavad aad ja ood, nii et Mozarti võluflöödi Öökuninganna oleks siin ringi käies kohe jala ära löönud, või mine tea, ehk isegi kummuli kuusirbile valusasti peale astunud. Raamatupood Düstoopia ulatus tegelikult läbi mitme korruse ja ka alloleva garaaži, kus hoiti kummalisi-isosi-feikki pullosid. /---/

Raamatupoes Düstoopia valitses nüüd tavaline segadus – liiv, raamatud ja inimkehad olid läbisegi põrandal, kuskilt nirises veel vaikselt veini ja küünlavaha, kaugelt udust paistis püramiidide vahelt kreeka tempel, mille ees seisis tema, Dmitri arstikohvrike, neljal kõveral jalal nagu väike silmipimestav kilpkonn.

Teosest
lk 49–52