Lenini valss. Dmitri Iljitš Ištar…

Dmitri Iljitš Ištar, mees, kes pidas end Lenini nooremaks vennaks, väljus temale endale pühendatud muuseumist täpselt kell viis. Temale endale pühendatud kortermuuseumisse oli ta kolinud kohe pärast selle lõplikku sulgemist ega lubanud lahkuda sealt ka muuseumi viimasel vanemteaduril, noorel näitsikul. Enne riigikordade kiiret vahetumist ja eriolukorra kehtestamist oli Burdenko-Veski tn muuseumis ehk Dimkas, nagu seda üldiselt kutsuti, olnud võrdlemisi rikkalik ekspositsioon: voodi, raamaturiiul, kapike, väike diivan ja lauake, toolid, seinakapp – ühesõnaga oleks vaid olnud noorpaaril midagi kuhugi sisse panna! Silmapesukausi, sütega köetava teekannu ja villase ruudulise pleedi oli ta viimasel külastuspäeval juba ise kaasa võtnud ning jäänud justkui kummalise eksponaadina kirjutuslaua taha tukkuma, keeranud lõpuks uksed seestpoolt lukku, vaigistanud välismaise deodorandi ja 16-millimeetrise pornofilmiga teadustöötaja, tema enda uurija, lõplikult ning lõpuks suikunud juba ihualasti ja rammestunult päriselt kirjutuslaua taha. Väljas käis ta harva, vaid väheste patsientide juures ja mõnikord orgiatel, nii et keegi isegi ei aimanud, millist kummalist justkui pahupidipööratud saladust ja veidralt korraldatud abieluvoodit peitis see tänava väikseim puumaja.

Teosest
lk 41