Varsti pärast minu sündimist kolisime Tähtverre Koidula tänavale. See oli tookord linna kõige äärmine tänav, äsjavalminud majade vahel olid veel mõned tühjad augud ja nende tagant algas suur lage väli, mis alles oli plaanis täis ehitada. Tulevikuplaanidest andsid märku sisseaetud tänavasihid rohuvälja keskel. Ka Koidula tänav polnud veel asfalteeritud, see oli vaid liivane rada ja jäi selliseks veel pikkadeks aastateks, sest sõda tuli vahele. Suhtelises läheduses olid Tähtvere mõisa hooned, sealt laudast saime millalgi piima, mäletan, et käisime piima järel vanaemaga, mannerg näpus. Päris lähedal oli Tähtvere park, kitsas puuderiba, mis tol ajal hiiglasuur tundus. Sealt läbi, õllevabriku suurtest hoonetest mööda, läks tee mäest alla jõe äärde, kus suviti sai emmega suplemas ja sulistamas käidud. Kuigi majaperemees härra Öpik lapsi aias mängida ei lubanud, oli minul ja õde Maarjal mängumaad küll ja küll. Vaevalt oli härra Öpikul üldse aega ja huvi oma aia ja võõraste lapsepõnnide peale mõelda, eks tema pilk oli suunatud rohkem kõrgustesse. Küllap oli see pigem perenaise korraldus, aga minu mälestustes esineb Ernst Öpik kurja kollina, ei loe siin ühti asjaolu, et tegu oli maailmakuulsa astronoomiga, kes hiljem Iirimaale emigreerus. Tal oli koguni kaks maja ja suur aed, mis ühendas kahe eri tänava ääres asuvaid maju. Me võisime mängida ainult kitsal munakividega sillutatud platsil puukuuri otsas. Nurkades ja aiaäärtel kasvasid kõrged umbrohupuhmad. Need olid mängult roosid. Ma ei usu, et me üldse roose oleksime näinud, härra Öpiku aias ei kasvanud lilli – see oli puhtalt kasuaed.
Kodu ja pargi vahel oli Tähtvere tänav, tegelikult Tallinna-Tartu maantee. Kuidas küll vanaema, kes autosid kartis, meid seal mängimast ei keelanud? Aga kui ma nüüd meenutada püüan, siis autosid ju peaaegu polnudki: eraautod oli[d] suuremalt jaolt sõtta värvatud. Mäletan küll voorimehi, vahel viidi nendega sõitmagi, harva küll, ja see oli siis suur sündmus.
Asukoht teoses
lk 41–42
