Oma linnahulkumistel hakkasin ma Tartutki newyorklikumaks muutma. Neoonreklaame oli linnas niigi masendavalt vähe, ent ometi jäeti osa neist õhtul süütamata. Uurisin välja, kus asuvad lülitid, need olid harilikult kuskil ukse või akna kõrval, ning tegin pimeduse tulles tiiru mööda 21. Juuni tänavat ja Nõukogude väljakut, panin poodide ja teenindusasutuste reklaamid põlema. Ülev tunne oli tulla tagasi, tulikirjad seintel helendasid ja vilkusid.
Siiamaani on meeles, milline rõõm käis läbi, kui avastasin oma linnaretkel esimese pilvelõhkuja. See oli veetorn Vanemuise pargi lähedal. Toona oli kogu Tiigi tänava ümbrus sõjapurustustest veel kõle ja lage, nõnda et uhke torn mõjus võimsana. Ja siis avastasin ma veel ühe pilvelõhkuja, peaaegu kaks korda kõrgema! See oli elevaator raudteeviadukti kandis, seal, kus Riia tänav muutus Riia maanteeks. Seda rõõmu pidi jagama. Helistasin raudteejaama telefoniautomaadist klassivennale, et tulgu, ma näitan talle midagi, mis on vaatamist väärt. Tema ei viitsinud tulla. Olin südamest haavunud. Kuidas? Kas ta ei tahagi uudistada maailma? Kas ta polegi kiindunud kodulinna? Kuidas on see võimalik?
/---/
Neoonreklaamist ja kõrgematest ehitistest rohkem pinget pakkusid kirikud. Need kaardistasin eraldi oma linnaplaani koopiale. Eriti põnevad olid nende nimed, mida sai teada ainult pühakodade ukse kõrvalt tahvlitelt, mõnda ei olnud isegi telefoniraamatus. Jumalaema Uinumise kirik. Kuidas jumalaema uinub? Millises voodis? Suurkannataja Georgiuse kirik. Kas sel Georgiusel oli väga valus kannatada? Ja kes ta üldse on? Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik. Ei tea, kas on olemas ka patuga saamine? Kõik see vangistas eelteismelise meeli, tundus, et siin kuskil on üks salapärane uks, mis viis veel salapärasemasse maailma. Ainult et ustki ei leia üles, muust rääkimata.
Asukoht teoses
lk 20–21
