Kui ma seal oma teega istusin, läksin viisteist aastat tagasi Zavoodi. See oli kõige öisem ja kõige rahvarohkem ja kõige kirjum paik; kõige sündmusterohkem, kõige lõbusam, kõige maailmakesksem paik, kuhu mindi siis, kui kõike oli öö jooksul juba tehtud ja taheti veel. Sealt sai alati elevust, ülevust, põnevust. Ülikondades korbipoisse ja õhtukleitides ballijätkajaid ja kodutuid ja boheemlasi ja rastafaare ja kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid, teadlasi, kodanlasi ja sulelisi ja karvaseid. Me tutvusime, tantsisime, arutasime, kirjutasime, jõime, sõime, suitsetasime, lükkasime lõputöid edasi, olime kohal. Hiljem see kunagi enam nii ei olnud. Kümme aastat hiljem eksisid vahel Zavoodi ära, sõõrmed nostalgiahõngu ootuses puhevil, aga uksest sisenedes lõi ninna kolkuva õlle lehk, kõrva tuikas ventilatsiooni huma ja natuke kahetuhandendate rokki. Leti ümber istusid keskealised kurvad mehed, ükshaaval, omaette, nahktagis ja võidund patsis, võibolla olid nad ununenud sinna kümne aasta tagusest peost. Võibolla see oligi nende elu, algusest peale. Võibolla olid nad seal juba siis, selles melus, aga siis ma neid ei näinud. Selles melus, mis oli tookord, viisteist aastat tagasi igal õhtul.
Asukoht teoses
lk 29–30
