Vihm algas õhtul ja muutus öö hakul tihedaks laussajuks, mis ripub nüüd maikuise Toomemäe kohal nagu määrdunud tüll. Emma ja Leena seisavad arstide toa akna all ja vaatavad, kuidas mudased jõed lahisevad sünnitusmaja juurest mööda munakive silla ja all-linna poole. Emma haigutab ja venitab käed selja taha.
„Ma ütlen sulle, et ükski täie mõistusega sünnitaja ei tule sul sellise ilmaga, sünnitab parem kodus. Ausõna, sa võid magama minna, ma valvan üksi. Kuuled või?” Leena raputab Emmat käsivarrest. „Sa juba peaaegu magad.”
/---/
„Issand, kuidas ikka kallab.”
„Mm.”
„Karl ütles, et anatoomikumi katus pidi läbi laskma. Sealt nõlva poolt.”
Leena krimpsutab nägu. „Õudne. Laibad ujuvad.”
Asukoht teoses
lk 69–70
