Teistmoodi mööblipood. Nad läksid Ollega…

Nad läksid Ollega edasi mööda Kastani tänavat. Piru hinnangul oli see tõenäoliselt maailma pikim tänav. Ta oli algul ringi vaadanud, aga seal olid lihtsalt aiad, majad ja lõputu kõnnitee /---/ Poiss keeras iga natukese aja tagant ümber ja kinnitas, et nad jõuavad varsti ühte lahedasse kohta. Koer vaatas ringi, aga lahedust ei paistnud kusagilt.

Nad kõmpisid tänava lõpuni. Poisi lubatud tore tundus olevat järgmine tänav, mis pööras veidi mäest alla. Piru lühikesed jalad kaebasid väsimust. Ja siis olidki nad lahedas kohas kohal. See oli suur mägi, mille otsas olid varemed. /---/

Ollele meeldis see mägi. Varem olid nad käinud siin õhtuti isa ja emaga jalutamas. Nüüd käis ta siin üksi. Talle meeldisid vanad pargipuud. Linnamüra oli nende vahele küll kuulda, aga siin oli see muutunud kuidagi pehmeks ja isegi õrnaks. Vanad puud sosistasid kogu aeg isekeskis midagi. Olle mõistatas mõnikord, millest puud omavahel kõnelesid. /---/

Nüüd, sügisel, oli pargipuude jutuajamistes murelikkust. Nende ladvad õõtsusid jaheda tuule käes ja nad meenutasid punti kogunenud pensionäre, kelle hinged ajavad pinde, kui nad kaaslastele oma hädasid kurdavad. Puud ei kahistanud oma lehti enam nii uljalt kui suvel. Aeg-ajalt kostis okste kriiksumist. Sahinatesse oli siginenud krabinaid ja nukrust. /---/

Kogu varemete ümbrus oli lehti täis. Olle traavis jalgu järele lohistades läbi kollase kahiseva mere. /---/

Puude all seisid kujud. Üks mõtlik vanamees istus posti otsas ja juurdles ilmselt selle üle, miks on linnarahvas talle aia ümber pannud. Eluajal ei teinud ta ju muud kohutavat, kui avastas munaraku. Võibolla oleks kuju rõõmustanud, kui ta oleks teada saanud, et aiast hoolimata oli tema pilt kunagi ka 2-kroonise rahatähe peal.